Asjalik

Vahel tulevad Indias pähe ka mälestused. Kahjuks ei pühi Araabia mere kohin aju siledaks.

Märtsis möödub aasta sellest kui sain koondamisteate Ajakirjade Kirjastusest. See juhtus kümmekond päeva peale ühte arvamusartiklit. Minu viimane asjalik kirjutis oli maadevahetuse teemal: http://www.e24.ee/759168/kes-viis-ara-tootsi-kapsaraua/.

Istusin kümmekond istungit kohtusaalis, kuulasin ja imestasin.  Ma olin kaitsjatega suures pildis nõus: süüdistuse konstruktsioon on kunstlik. Kuna konkreetset altkäemaksu andmist ei esinenud, siis tuli kuritegu tuletada konstrueerides juhuslike lauseid ja sündmusi.

Peale minu tagasihoidliku arvamuslugu tuli kõva vastus KAPO peadirektorilt Raivo Aegilt kaks päeva hiljem:  http://www.postimees.ee/760504/raivo-aeg-pole-nii-et-kapol-on-kaks-nagu

Mikk Salu: Maadevahetus on ka kapo uurida. Mida te loodate, et sealt tuleb? Olete kindel?

RA: Menetlus toimus ajal, kui mina polnud kapos, selles suhtes olen suhteliselt pinnapealselt tõenduslikust faasist informeeritud. Ma usun küll, et tõendid on tugevad ja vettpidavad, tehtud on korrektset tööd. Ei teki ka formaalseid põhjuseid mingit asja õigeks mõista…

Mikk Salu: Ma pole selles nii kindel. Näiteks Valeri Lõõnik, kes on maadevahetuse kohtunik – ma ei kahtle tema aususes, küll aga pädevuses. Arvan, et prokuratuur on õnnetu, et selline kohtunik nii keerulist asja otsustama juhtus.

RA:Nojah, aga see on võistleva kohtumenetluse ilu ja valu. Kohtuniku pädevus ja valik on kohtusüsteemi valitsemisala.

Kohe võtsid sõna ka advokaadid.

http://www.e24.ee/764558/pilv-suudistas-kapo-juhti-kohtu-mojutamises

Ka Riigikohtu esimees Märt Rask ei saanud vait olla: http://www.postimees.ee/868542/rask-aeg-pidanuks-valima-maadevahetuse-protsessist-raakides-sonu/

Ma ei kuulu ajakirjanike hulke, kes siiralt imetleks KAPO ja prokuratuuri kõike töövõite. Pigem olen tihti nõutu. Arvan, et siseministeeriumi ja justiitsministeeriumi käsutuses oleva 700 miljoni euro eest võiks tulla parem siseturvalisuse tulemus. Üldse ei mõista ma neid Eesti kapitali vastu suunatud majandus-nõiaprotsesse. Samuti ei mõista ma ajakirjanik Mikk Salu ja paari teist ajakirjaniku, kes on Lõõniku otsuse teemal räigelt sõna võtnud – ma ei ole teid näinud kohtus, millised on teie allikad? Või teil on vaid usk, et maksumaksja on alati süüdi ja pekstes tööandjaid ehitame parema Eesti.

Maadevahetusprotsess jaguneb sisult kaheks: Kas Maa-ameti peadirektoril Kalev Kanguril (ei ole sugulane) oli moraalne õigus omada klubi, kes aitas tal mitterahalisi maavahetustehingud kokku panna. Vahetuspaketid tuli kokku panna, sest muidu poleks asi vastanud Loodukaitseseaduses (§ 19. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamine: https://www.riigiteataja.ee/akt/12808270) nõutud skeemile.

See on tööeetika küsimus, mille oleks võinud lahendada ka Riigikontrolli aktiga. Maadevahetuse uurimise algfaasis oligi küsimus selles, kas Kalev Kangur on saanud koolivend Tarmo Pedjasaare, kes kuulus nii öelda „maamaaklerite klubisse“, käest pistist. Kuid see skeem tundus lahja ja juriidilisse mängu segati ka  mõlemad suured opositsiooni parteid ja nende sponsor.

Minu arust on suur pilt selles, et RIIK (loe: mingi jõuk riigi nimel) hävitab töökohti ja Eesti noorte võimalusi normaalsele tulevikule, ja veel sündimata Eesti lapsi kummaliste nõiaprotsessidega, mis sunnivad KAPITALI lahkuma riigist. Ja ametlik ajakirjandus hävitab iseenese rahakotti pekstes mõtetult oma reklaamiandjaid.