Posted: November 20, 2016 in Uncategorized

ЭПИЛОГ

Яак Йоала был в 1970-х и 1980-х лучшим певцом Эстонии. Как певца и человека его любила и здешняя публика, и всесоюзная. В баскетбол нельзя играть на русском языке, а петь можно! Пение на чужом языке вызывало ехидные взгляды. Но в то время, когда в финале “Эстонской песни” звучат только две эстоноязычные песни, нет у нас никакого морального права осуждать Яака! Это была его жизнь, его время и его шанс.

Некоторые обстоятельства блестящей карьеры Яака, как и запрет на его выступления, туманны. Можно спросить, почему же именно он? Значит он был достоин этого, и на музыкальном рынке было для него место.                                                                             Медленное угасание бренда «Яак Йоала» совпадает с быстрым восхождением девушки из Вынну, латышки Лаймы Вайкуле, которая в 1985-м прославилась, исполнив песню Раймонда Паулса «Вернисаж». На рынок пришла новая звезда – поющая на русском языке, но с акцентом, вожделенная прибалтийская блондинка. Это шоу-бизнес, его не имеет смысла политизировать или идеологизировать.

Своё последнее длинное интервью Яак Йоала дал ведущему передачи телепередачи “Хвост кометы” Сергею Костину. Передача очень доброжелательна как в отношении Яака, так и Эстонии и эстонцев. Так доброжелательна, что даже непонятно, кто выдумал легенду о враждебной российской прессе. Тонально рассказ Яака не отличается от многих интервью, которые он дал несколько лет назад Урмасу Отту и Вахуру Керсна, может быть, некоторые его утверждения смягчены. Над темой Кремлёвского соловья он шутит, немного беспокоит его вопрос об отце. 52-летний, в хорошей форме, Яак говорит в передаче о своей молодости и о том, что устал от  эстрады в конце 1980-х годов. «Яак – любящий домашний уют Рак», –  говорит о нём супруга Майре.                                                      Вместе с ведущим передачи они заходят в «Гитар Сафари» выпить пива, говорят о юном Танеле Падаре, которого Яак должен был просто силой загонять в музыкальный тур, а тремя месяцами позже этот молодой человек победил на Евровидении, и всё у него началось! Но в передаче звучали и пессимистические нотки – к 2002 году Яак остановил работу в музыкальном училище имени Георга Отса, потому что понял, что готавит безработных! Дальше Яак уже едет на шикарном тёмном “ягуаре” к морю, где его отец строит дом. Дом под крышей, но дел ещё много. Идея папы Арно тут и перезимовать не кажется Яаку удачной.

Ничто не указывает на то, что вскоре последует резкое ухудшение здоровья Яака и его затворничество. Что-то должно было случиться в его жизни, но пусть об этом расскажет в своей книге супруга Яака,Майре, вошедшая в его жизнь в 1982 году на Днях культуры Эстонии в Алма-Ате.                                                           Однажды коллеги Яака решили сделать новую пластинку со старыми песнями, и Яак послал вместо себя Койта Тооме. В январе 2005-го Яак поскользнулся и сломал ногу в трёх местах, в мае этого же года его, заядлого курильщика, настиг первый инфаркт, пока ещё лёгкий. В 2011 году – следующий инфаркт, и в тяжёлом состоянии он был доставлен в больницу. Инфаркт полезным для здоровья не бывает.

Несколько лет спустя, в первые годы после вступления Эстонии в Евросоюз телевизионщики Московского Первого канала охотились за Тынисом Мяги, второго эстрадного кумира 1980-х. Летом того 2011 года речь зашла и о Яаке Йоала, который прятался от друзей. Сам Тынис Мяги позже обижался из-за того, что при монтаже передачи использовали с излишним энтузиазмом фрагмент одной инсценировки, где певец играет пьяницу, и одновременно говорили о его временных проблемах – злоупотреблении алкоголем и депрессии.

Кому понравиться, если перед камерой его будут разбирать на части и анализировать ошибки на фоне вырванных из контекста кадров. Яак тоже был человеком с тонкой, даже прозрачной кожей. Он был деликатным и чувствительным, но при этом спонтанным, профессионально требовательным, а иной раз бесцеремонным и равнодушным. Жизнь затейлива, и люди очень разные, как и их генные наборы, данные им с собой в жизненный путь.

Яак умер 25 сентября 2014 года. Новостная программа «Время» сделала об этом сообщение длиной 4.37 минуты, где Яака характеризовали как аристократа эстрады с балтийским шармом. Манеры Яака были аристократическими, особенно по сравнению с имиджем двух коллег – Иво Линна и Тыниса Мяги, которые на советской эстраде начала 1980-х годов стали в большей или меньшей степени похожими на клоунов, но дома, в Эстонии, обрели новое дыхание.

10951981_10152580496100248_356844844_n

 

Advertisements

Emajõe lõhe

Sattusin kalapoes vestlusse ning ostsin ühe rohulandi ja kohapüügiks kollakasrohelise kummilandi ning siis veel ühe kollaka kummilandi. Müüja ei jäänud minuga rahule. „Mina võtan ikka kilode kaupa kummilante kalale kaasa. Kui parv on all, näksab väike haug landil kohe saba ära,” alustas müüja juttu. Jäin silmitsema trosse.

„Pärast iga paari kala on kasulik trosse vahetada! Kas nööri ei taha? Ma ise püüan 60eurose nööriga, jalgrattaraami tõmbab ka välja ja katki ei lähe,” kiitis müüja. „Ja pool kirikutorni ka?” „Pool võrku ja ühe mulluse uisutaja ka!” „Mis landiga püüad?” pärisin. „Ikka Jerkiga!” „Jerkiga?” „Näed, need suured plastmasslandid. Kui Saadjärve haug seda näeb, siis lendab põhjast üles nagu torpeedo ja ründab lanti.” „Põhjast?”

„Nad on seal sügaval, aga selline lant tundub haugile kaugelt mahlakas suutäis!” „Müügimehe jutt,” mõtlesin. Järgmisel päeval läksin kummilante proovima. Alustasin loopimist lodjakoja juurest ja liikusin mõnisada meetrit Võrtsjärve suunas. Ujumisranna läbisin edukalt, ilma kaotusteta. Siis leidis lant sügavusest puunoti või risu ja sinna ka jäi. 1 euro ja 20 senti minu kahjuks. Üks vana üritas sealsamas püüda koha viidikatükiga ja kurtis, et see meetod töötas kümme aastat tagasi, kuid täna enam mitte. Aga ta ikka loodab! Keerasin linna poole tagasi ja hakkasin loopima Emajõe sauna vastaskaldal asuvalt parvelt. Siin pidi olema suurt koha. Minu tegevus meelitas ikkagi kohale mõned väiksed kalad. Pisikese kala olemasolu süvendas lootust, et on suuremat ka. Teine lant jäi kinni vana paadisilla vaiadesse. Sain selle kuidagi kätte. Uus vise läks jälle samas suunas.

Nüüd jäi lant ikka juba tõsiselt kinni. Jäin sellest ilma. Kaks lanti läinud ja ei ühtegi võtmist. 240 eurosendiga juhtis Emajõgi. Sellega oli ka minu kummilantide varu ammendatud. Panin otsa forellilandi ja krediitkaardi ka külge. Niisama, sellega ei pea vähemalt jõepõhjast püüdma. Tegin pika viske uue Vabaduse silla suunas. Siis veel mõned. Konsumi all kandus vise eriti kaugele. Ma näinud, kuhu lant kukkus, kuid tundsin, et purikas tõmbas rulli paljaks. Kerisin, aga Kursk lebas põhjas ega liikunud. Äkki on nott? Kerisin ja liikusin kala poole, sest tema minu poole ei tulnud. Lõpuks sain aru, et lant oli kinni jäänud Konsumi kalaleti külge. Tuulega kandus vise lihtsalt kõrvale. Kerisin ja kerisin. Mööda asfalti liikus minu poole neljakilone lõhe. Ilusti pakitud ka. Ma ei suutnud seda kuidagi seletada ja helistasin mereinstituuti, mis saatis kohale kaks kalateadlast. „Riia kalaturult jalgalasknud lõhe. Ujus Koiva jõkke ja sealtkaudu Võrtsjärve,” pakkus üks. „Ilmselt geneetiliselt muundatud. Pihkva teadlased lisasid lõhe munarakule joodikugeeni, mis vähendab kala sotsiaalset vastutusvõimet. Nii eksib kala teelt ja ujub mere asemel hoopis Peipsi järve ja sealt ka Emajõkke,” arvas teine.IMG_9738

Võib elavalt ette kujutada, kuidas president Lennart Meri istub Paslepa residentsi rõdul, ees tass kohvi ja jutupartneriks mõni vana sõber – nagu ameeriklane Paul Goble, ungarlane Andreas Oplatka, baltisakslane Carl-Gustav Ströhm või Jüri Luik, kes teda tihedamalt külastasid. Korraks sulgeb Meri oma silmad või pigem tõmbab need vidukile ja näeb silmapiiril möödumas viikingilaevu, mis suunduvad oma kaubaga hõbevalge veetee suudmesse Osmussaare taha. Võib-olla on kaubaks Tuiu ja Uugla mõõgad või orjad Orjaku sadama vahelaost, ehk hoopis noor Norra kuningapoeg ise. Lihaselised mehed suruvad käed aerudele ja suunduvad seiklustele vastu, et viia kaupa Bolgharisse Volga jõe äärde või purjetada Sigtunat maha põletama.

„Teil, sakslastel, on ju hirm, et majandusraskuste ja inflatsiooni tekkides võib riigi etteotsa kerkida mõni monstrum, kes usub, et lahendus on Pariisi ja Moskva vallutamises, Londoni pommitamises ja teistsuguste likvideerimises.“

Vaikus.

„Ja teie, eestlased, kardate, et brutaalne Ida himustab teie maad ja teiega arveid õiendada,“ pareerib baltisakslane, Tallinnas sündinud Die Welti ajakirjanik Carl-Gustav Ströhm.

Vaikust lõhestab vaid Paslepa lahel lendu tõusva luige tiibade sahin vee kohal.

„Nii see on,“ ütleb Lennart.

„Ka meil on hirmud, ainult teistsugused hirmud! Selleks, et Saksamaa oleks õitsev ja õnnelik, on meie majandusele vaja Vene toorainet ja Euroopa turgu,“ ütleb Ströhm. Luik on maandunud ja lahe ääres valitseb jälle vaikus, mida rikub vaid mõni paks koger oma ootamatu hüppega. Päike on vajumas silmapiiri taha.

„Euroopa arvab, et Boriss Jeltsin on Miss Universum. Ärge saatke teda kiusatusse,“ lisab Lennart.

„Miks te ei mõelnud oma julgeolekule 1920. aastal, kui te viisite läbi maareformi ja tööstuse sundriigistamise rahvustunnuse alusel, millega te meid, baltisakslasi, paljaks varastasite?“ mainib Ströhm kergelt naageldes.

„Siis olid teised mured. Seitsesada aastat orjapõlve tahtis lunastamist. Ja nüüd on uued mured.“

„Maareform oli teil liiga radikaalne. Ka meist, baltisakslastest koosnenud Balti rügement võitles Eesti vabaduse eest, andes oma tugeva panuse Vabadussõja võiduks.“

„Jah! Tõesti. Ka mul on siseoponente. Järelejäänud kahe-kolme aasta jooksul pean ma jõudma palju ära teha. Ja eelkõige on tarvis luua partnerlussuhted meie naabri Venemaaga. Kahekümne esimesse sajandisse peame me minema nii, et riikidevahelised suhted oleksid täielikult reguleeritud. Et need oleksid pikaajalised, võrdõiguslikud ja rajaneksid rahvusvahelisel õigusel. Ei tohi ju jätta järeltulijatele nende probleemide koormat.“

Ströhm: „Kas see pole mitte liiga tõsine teema tänaseks ilusaks õhtuks?“

Lennart: „Võib-olla tõesti. Tead Carl, siit linnulennult kümmekond kilomeetrit eemal Uuglas sepistati mõõgad, millega vallutati Kiiev ja London. See on suur koht maailma ajaloos.“

„Uugla?“

„Ma arvan, et see tuleb eestikeelsest sõnast hõõguma, huugama. Uugla, õõgla!“

„Lennart, see on hea mõte. Me peaks Londoni jälle ära võtma.“

„Kas me saaks siis kiiremini NATOsse?“, küsib Lennart, kummutades konjakit.

„Ah, ma tegin nalja! Siit avaneb tõesti suurepärane vaade.“

1990ndatel oli Paslepa Eesti teine pealinn. Siin võttis president Lennart Meri vastu tähtsaid külalisi – riigipäid, kindraleid, mõjukaid lobby-isikuid, ajakirjanikke. Muinasajal aga olid Paslepa ja Einby sissepääsuks Haapsalu väina, kust sai edasi mööda Taebla jõge kuni Uugla muinaslinnani, mis võis olla Läänemaa võimsamaid omaaegseid keskusi. Siit sai hõbeda vastu mõõkasid ja toiduvilja. Siin sai puhata ja ravitseda lahingus saadud haavu. Kuid Viru-Nigula läheduses paiknev Uugla asula ja rauasulatuskoht pole jõudnud ajaloohuvilise argiteadvusesse, sest need avastati ja väljakaevamistega alustati alles 1977. aastal, aasta pärast Lennart Meri „Hõbevalge“ ilmumist.

Vestlen pikalt Paslepa suveresidentsi uue omaniku Armin Karuga ajaloost ja hiljem sõidan raamatut kirjutades Uuglast läbi, leian eest väga vana mõisa varemed ja veel vanemad lossivaremed puutumatus mõisapargis Jordani oja kaldal ning tunnen Templiordu lõhna. Vaatan ka eestlaste pühapaika vana lohukivi ning imetlen Viru-Nigula kiriku 13. sajandist pärit müüre, milles on aimata veel laskeava piirjooni.

Lennart Meri kajastas meie traditsioonilisi soome-ugri juuri ja ühisjooni idapoolsete sugulasrahvastega, aga ka Tallinna rolli Eesti muinasajaloos ja Hõbevalges kaubatees ning müütilise aestide (eestlaste) hõimu ja veel müütilisema maa Thule paiknemist araablaste ja roomlaste teooriates.

Kiviajal rännati Eestisse idast Valdai kõrgustikult ja Lõuna-Leedust. Uuemad käsitlused rõhutavad, et nooremal pronksiajal, 500 aastat enne Kristust, muutus Eesti rannikupiirkond kultuuriliselt ja tööstuslikult Lõuna-Skandinaavia provintsiks. Piltlikult öeldes rajati siia mitmeid ühisettevõtteid Taani ja viikingite kapitali abiga. Siia toodi pronksisulatamise kultuur ja läänemeresoome keeltesse laenati muinasgermaani või pigem gooti keelest arvukalt sõnu, väga paljud neist olid seotud maaviljelusega. Nähtavasti põhjustas seda elav kaubandus Eesti, Visla suudmeala ja Lõuna-Skandinaavia vahel. Peagi levis pronksisulatamine edasi Rävala maakonda Iru kindluslinna ja Narva jõe äärde Joaorusse. Nende aolinnade toodanguks võisid olla nii pronkskangid kui ka valmis tööriistad ja ehted. Kaubandussidemed ulatusid Balti mere lõunarannalt Virumaa ja Soome lahe rannikuni välja ja kajastuvad arheoloogilistes leidudes. Tollest ajast on Eesti keelde jõudnud sõna raha, mis peegeldub ka Praha linna ja Varssavi Praga linnaosa nimedes. Julgemad ajaloolased pakuvad, et Eesti kuulus idagootide kuninga Ermanarichi riigi koosseisu, mis ulatus Visla suudmest Läänemeres Musta mereni ja mille ajal tõlgiti ka piibel gooti keelde. Eesti juhtivaks tööstuslinnaks oli tol ajal tänases Laimjala vallas Kagu-Saaremaal paiknev Asva muinaslinn. Viikingiajal tõusid esile uued muistse veetee äärde jäänud asulad nagu Tuiu Saaremaal ja Uugla Läänemaal. Välismaa kaupmehed siia saarte vahele siiski päris vabatahtlikult ei roninud, kui just asja ei olnud, sest ametlik Hõbevalge rahvusvaheline veetee liikus mööda Soome lahte.

20. sajandil tulid Väinamere äärde täiesti vabatahtlikult Tallinna härrad, kes tegid siia puhkebaasi, kus oli hea kala püüda.

Täiesti salajane 2

Posted: January 2, 2015 in Uncategorized

Vaata millised olid raamatu „Teekond rikkuseni“ kaanekujunduse  variandid, mis ei läinud töösse!

Clipboard01 Clipboard03

Clipboard05

Head Uut Aastat!

2014 in review

Posted: December 30, 2014 in Uncategorized

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2014 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

A San Francisco cable car holds 60 people. This blog was viewed about 1,100 times in 2014. If it were a cable car, it would take about 18 trips to carry that many people.

Click here to see the complete report.

Hakkaja tüdruk

Posted: October 6, 2014 in Uncategorized
Tags:

IMG_6505bb

Taskus asuvas Rahva Raamatus avaneb selline pilt. Kui „Hakkaja Tüdruk“ turule tuli, siis see raamat konkureeris minu vana sõbra Siim Saidla kirjastusest tulnud raamatuga Presidendi teemadel – „Toomas Hendrik Ilves. Kikilipsu taga. Presidendi elu lugu“.

Huvitav kui kaugele oleks Anna-Maria Galojan tänaseks jõudnud Eesti poliitikas kui ta poleks väikseid vigu teinud. Tõenäoliselt oleks ta liikunud koos teiste reformi ettevalmistusklubi (farmimeeskonna) sõpradega valitsusliikme positsiooni suunas.

Kindlasti ei tellinud seda (või seda?) raamatut siseminister vaid ikka need, kes ei tahtnud, et Anna-Mariast saab ……….??? hmm, näiteks peaminister. Ma ka täpselt ei tea, kes tellis; seda tuleb küsida kirjastusest KUNST.

Siiski julgen seda ohudokumentaali soovitada lugemislauale.

TÄIESTI SALAJANE

Posted: September 17, 2014 in Uncategorized
Tags:

Vaata, millised olid Paavo Kanguri raamatu “Eriline Eri Klas” kaanevariandid

1

Sellisena on raamat poelettidel, teisi kandidaate võimaldab vaadata alljärgnev lüliti

Read the rest of this entry »