Estonian Air’i lugu ilmestab hästi Eesti majandusprobleeme. Selle ettevõte edu ei suurenda haridusreform ja kindlasti mitte suurem maksukoormus. Küsimus on selles, kuidas väikses turunišis ja globaalse konkurentsi tingimustes säilitada efektiivsus ja saada aasta lõpuks ülitiheda konkurentsi tingimustes kasvõi üks protsent kasumit.
Ma olen teinud enamike selle firma peadirektoritega, alates Anti Oidsalust, intervjuu. Neil on seitse linna, millesse lendmine toob kasumit, siis on neil viis linna, kus tulemus on piiripealne, ja siis on veel viis linna, kuhu võiks lennata, kuid nende liinide kasumlikkus on küsitav ehk kasiino. Sa ei tea kõiki asjaolusid ning riski saab ja tuleb võtta riski juhtides. Nii oli aastaid strateegiaks “seitse kindlat linna ja paar riskilinna või uuendust”.
Tero Taskila tuli ja üritas teha läbimurde Soome turule ning teha Soome väikeküladest Eesti turu jätku. Kui seni oli Estonian Air eestimaalaste esimene valik – otse ja omadega –, siis Taskila üritas teha revolutsiooni ja võtta ka Soome turgu, aga soomlased on ülikonservatiivne turusegment ja väga lojaalsed väljakujunenud eelistustele, mis tähendab Finnairi. Pealegi olid need kohad nii imeväiksed, et seal pidi saavutama ebareaalselt suure turuosa.
Matemaatikast: kahe miljoni elanikuga Minskist või 20 miljoni elanikuga Londonis on sul vaja nii pisikest turuosa, et sa ei sega eriti kedagi ja saad lennuki täis müüa. Taskila üritas järsku turgu võtta saja elanikuga Soome küladest ja loomulikult seal turgu ei ole. Ainult minister Juhan Parts ajapuuduses ja finantskapitalistid Joakim Helenius ja pankur Erki Raasuke oma aferismist võisid sellesse äriplaani uskuda, kuid selle klubi motivatsioon ei ole Estonian Air’i ellujäämine ja jätkusuutlikkus.
Parts on minister, poliitik. Ta peab olema nähtav. Küll pärast tema PR-koerad sita ära puhastavad ja alla neelavad. Ja kõigile antidepressandid sisse ja täiskäigul allamäge edasi. Peaasi on olla nähtav ning järgmistel valimistel edukas.
Joakim Helenius on finantsinvestor. Tema loogika on lihtne. Kolmandiku äriplaanidest võib WC-potist kohe alla lasta – natuke proovid ja vesi peale. Ei tulnud välja. Peaasi, et riskid on maandatud. Küll on ta üritanud suusavabrikust teha jäähokikepi tootjat ning otsinud õnne Ukraina põllumajandusest. Sellest, et ta Visu brändi ja suusavabriku nässu keeras, on muidugi kahju ja oh! vaene Ukraina põllumajandus, kuid see on nüüd rohkem Kiievi probleem. OK, Helenius püüab. Vahel tuleb välja, vahel ei tule ning pealegi on tal pehmendava asjaoluna kuri eksnaine, kes nõuab temalt suurt summat raha. Ta on nii kaua Eesti lennunduse juures olnud, et ta peaks teadma.
Raasuke on pankur. Panganduse äriplaani on sisse kirjutatud, et 20 protsenti laenuklientidest võid peldikupotist alla lasta ning rääkida Rootsi aktsendiga korporatiivsest hoolivusest. Annad laenud, siis võtad korteri käest ära ja lööd jalaga perse ja viskad tänavale kärvama. Ah, oligi mingi loll! Tõmmaku uttu, kuradi rott! Normaalne bisnis. Ülejäänud 80 protsenti maksavad seda hoolikamalt tagasi ja küll PR-koerad sita ära puhastavad ja alla neelavad.
Kuid tervikuna moodustas see tarkade klubi ohtliku kompoti seltskonnast, kelle ajahorisont oli väga lühike. Estonian Air’i kui rahvusliku lennunduse lipulaeva on ehitatud üles üle 20 aasta ja oleks kahju, kui see klaster (klots – idee, koos väljaõppinud inimestega, lennukolledž, traditsioon, võimalus lennata otse ja omadega normaalse hinna eest) prügikasti visatakse.
Kokkuvõttes kallas meedia kogu pasa Taskila kaela, temast sai kõige ebapopulaarsem soomlane Eestis ja asemele toodi rootslane, sest eestlased on ju Eesti poliitikute meelest lollid. Rootslase oht on see, et ta ei saa üldse aru, kus ta on, ja kui tema CV-d vaadata tundub tegemist olevat tankist-likvideerijaga.
Nokia keerati nässu, kui selle tegevjuhiks palgati inglane Stephen Elop. Seda teavad kõik tööstusharu soomlased. Elop on lihtsalt loll, hoolimata sellest, et ta oskas Oxford english’it või pigem Kanada oma. Kõik, kes räägivad Oxford english’it, ei ole veel smart.
Ma ei oska Nokia CEO Stephen Elopi suhtes isikliku seisukohta võtta. Rahvuse järgi on ta hoopis Kanadast, Ontariost. Ka on Nokia jätkuvalt väga tugev dividendimaksja, täites Soome pensionäri taskuid, kuid Apple pani Nokiast mööda nagu jänes teost.
Tagasi Estonian Air’i juurde. Lätlased ja Air Baltic saavad hakkama. Miks eestlased ei pea saama? Eestis on turgu lennata Londonisse kaks korda nädalalõpus ja ongi kõik ning publik on ülimalt hinnatundlik, ütles Taskila eellane Andrus Aljas ja lisas, et Minsk oli tema jaoks tõsine üllatus eduloona. Kui sa miksid Londoni joodikud, Eesti shopping‘u huvilised, Minski ärimehed, leedukad, Peterburi rongiga tulnud Vene turistid ning kaks Kittilä põdrakasvatajat ja ühe Levi lumesaani parandaja (kokku kolm klienti aastas, kelle Tero võib ka autoga kohale tuua), siis ehk on võimalus ikka Londoni ja Barcelona lennuk täis müüa.
Taskila üritas Soomest klienti ette vedada ja põrus. Nüüd ei lennata enam ka Londonisse ja Minskisse. Air Baltic toob kliente ette Taskendist, Bakuust; pakub esindusliku valikut Saksa linnu. Tundub, et nad on põhjast välja roninud.
Kui Estonian Air peadirektor Jan Palmér hakkab midagi rääkima rahvusliku lennukompanii likvideerimisest, siis tuleb sellele vanale kinga anda. 1999. aastal erastati Eesti Merelaevandus ja selle ostnud Norra firmal võttis merelaevanduse hävitamine aega kaks kuud. 90ndate alguse ühte kõige edukamat Eesti ettevõtet enam ei olnud (järele jäid riismed). Ekspeadirektor Toivo Ninnas ütles vaid, et erastamisstrateegiaga pandi mööda. Kui asi puudutab konkurentsi, siis iial ei tea, mis viikingitele päheb lööb: kas hirm konkurentsi ees või soov arendada.
Indias kohtasin kahte rootslast, kelle teine lause oli mulle, et eestlased võtavad ära nende töökohad. Olge nende skandinaavlastega ettevaatlikud!
Kokkuvõtteks ma midagi uut ei ütle. Imet Estonian Airis ei juhtu, mõistliku–tagasihoidliku strateegiaga on tal võimalik ellu jääda ja tiksuda. Näidata, et ka meie suudame ja ongi kogu lugu. Poliitikud tahaks valijatele IMEt lubada, kuid kõik, kes oskavad raha lugeda ja teavad Eesti elanike arvu, kahtlevad imes. Pealegi on lennundus ülikonkurentsitihe sektor. Kui sa teed aasta lõpuks pluss kolm protsenti kasumit, on see väga hea, kui teed miinus kolm protsenti, siis on ka hea. Kui sa teed miinus 50 protsenti nagu juhtus aastaga 2012, siis oli äriplaan ikka täiesti vale.
Talsinki Post 